Stockmanni jõulumuinasjutt

Oli kord jõulupidu, kuhu kõik loomad olid kutsutud. Soov oli peole küpsetada kook – kook, mis oleks nii hiilgav, et ükski elusolend pole selle sarnast kunagi näinud. Iga loom pidi andma oma panuse.  

Orav leidis palju pähkleid ja elevant aitas neid purustada. Leemurid tõid banaane, mida nad kandsid oma kõverate sabade otsas. Rebane tegi pihlakamarjadest moosi. Pingviinid aitasid oma loibadega koogi külgedele glasuuri panna ja koolibrid sättisid 160 küünalt koogile. Kõik nägi välja täiuslik.  

Aga oodake! Midagi väga tähtsat oli ikka veel puudu.  

Kes süütab küünlad? 

Loomad otsisid ja otsisid tikke, aga ei leidnud kusagilt. Kass proovis hoida suurendusklaasi vastu päikest, aga talvevalgus ei olnud piisavalt tugev. Karupojad lõid kive kokku, aga ühtegi sädet ei ilmunud kusagilt. Pardid leidsid tulehakatist ja pesukaru hõõrus kõigest jõust kuusepulka, ometi ei paistnud õrnematki suitsupahmakat. Loomad olid valmis juba alla andma, kui väike põldhiir välja hiilis. 

Ta suundus sügavale metsa, üle värskelt sadanud lume, mäe pimedasse koopasse. Kui ta sammu aeglustas ja sisse astus, tabas killuke valgust peokutset, mis oli maha kukkunud. 

“Vabandage,” alustas ta kõhklevalt, kuid kindlalt pimedusse. “Kas saaksite palun aidata?” 

Abi lubati ja hiir pöördus tagasi peole. Kui ta ukse avas, langes põrandale hirmutav vari. Loomad õhkasid suurest aukartusest ja kõik kummardasid. 

Metsadraakon astus koogi juurde. Ta heitis pilgu oma kulmu all olevale hiirele ja hiir noogutas talle. Draakon hingas sisse ja hingas välja täpselt nii palju tuld, et süüdata ükshaaval kõik 160 küünalt, kuni kook sädeles nagu jõuluime. Kõik rõõmustasid ja hõiskasid. 

Hiir ulatas draakonile taldriku ja noa – esimese tüki pidi just tema aukülalisena lõikama. Draakoni näole ilmus häbelik naeratus. 

Pärast seda, kui kõik olid tublisti kõhu täis söönud ja kook oli viimseni otsas, läks lahti rõõmus tants ja trall, mis ei lõppenud enne jõuluhommikut.