Kadi Georg: “Minu elu väikelapsega kodukontoris.”
Eelmise kevade eriolukorra aegse kodukontorite perioodi elasime üle kolmekesi – mina, Tallinna Ülikooli õpetajakoolituse õppejõud, minu juristist abikaasa ning meie sel ajal kolme ja poole aastane poeg. Sel aastal oleme ka korduvalt isolatsioonis ning karantiinitingimustes tööd teinud, kuid nüüdseks on meiega liitunud veel ka praeguseks 6-kuune beebitüdruk.
Oma kogemusi jagan peamiselt eelmise kevade põhjal, kuna mõlemad mehega töötasime siis täistööajaga ning distantsõpe väikelapse kõrvalt pakkus eriti mahlakaid väljakutseid.
Esimene nädal oli meil totaalne kaos. Üritasime mehega mõlemad samaaegselt tööd teha, koosolekutel osaleda või Zoomi kaudu loenguid anda, samal ajal poeg teises toas mängimas või multikaid vaatamas. Süüa valmistasin nii nagu juhtus ja õhtuks olin totaalne laip. Kõige hullem šokk oli see koormus, mis igal päeval mind tervitas. Ma tahtsin, et meie pere toidulaud oleks ikkagi täisväärtuslik, ma tahtsin, et mu poeg ei peaks päev otsa kuulma lauseid: „Oota natuke, emme teeb tööd“ või „Ära sega issit, tal on koosolek,“ aga esimesel nädalal ei tulnud justkui midagi välja. Reedeks olime kõik ärritunud, nördinud ja nukrad ja tundsin, kuidas ma ei taha, et uus nädal algaks. Eelkõige tundsin süümepiinu sellepärast, et ma ei saanud enam olla koos korralik töötaja ja korralik ema oma lapsele.
Aga siis ma otsustasin, et kuna see isolatsioon kestab veel väga pikalt, on meil vaja muuta strateegiat. Mis me siis tegime:
- Harjutasin endale sisse nädala menüüde tegemise. Kusjuures rõhk oli seal, et eelmise õhtu õhtusööki jätkuks kindlasti järgmise (või vahel ülejärgmise) päeva lõunasöögiks. Tellisin koju suurema hulga erinevaid puuvilju (just hakkas NoBananas tegema häid pakkumisi marjadele) ja –köögivilju, mis lõikasin külmkappi valmis näksimiseks. Õhtusöökide puhul mõtlesin läbi, kuidas ma saaksin ühe valmistamisega pakkuda mitmel õhtul erinevaid õhtusööke. Näiteks kanafileed ahju pannes sõime ükspäev kanafileed köögiviljaga, teisel õhtul toorsalatiga ning kolmandaks päevaks keetsin spagette ning tegin sellest omamoodi Carbonara. Või siis tegin ühe suure pika poisi ahjus, kus me siis esimesel õhtul sõime seda koos ahjukartuliga ning järgmisel lõunal tegime kapsasalatiga koduseid burkse. Minu strateegia oli see, et mul peab olema igaks päevaks külmkapis mingite toitude varu, et kui vaja, siis ma saan nn toidu valmistamise ajast varastada endale töö tegemiseks aega ja samas ei tiksu pidevalt kuklas mure, et mis ma perele söögiks valmistan või, et kas mu laps sööb vahepalana endal küpsistest kõhu täis.
- Leppisime kokku, et päeva alustame alati ühise hommikusöögiga ja ärkasime sellise varuga, et hommikusöögiks jääb mõnusalt aega, eelkõige selleks, et päeva saaks alustada hea emotsiooniga ja tundega, et meil on ka üksteisele aega. Hommikusöökideks tegin putru, omletti või siis võileibasid. Hommikusöögi tegemisse kaasasin alati last (kuigi ta sellest mõnikord ka loobus), jällegi selleks, et meil oleks koos olemise aega. Hommikusöögi lauas leppisime kokku ka päevaplaani – näiteks, mis on need tegevused, millega laps oma aega sisustama peaks kuni lõunasöögini, kuidas ta aru saab, kas issit ja emmet võib segada jne.
- Hommikupoolne töö tegemise aeg oli üldiselt poja jaoks iseseisvate tegevuste aeg, kuid valmistasin igaks päevaks talle ette valikuid ning tellisin koju ka erinevaid kunstitarbeid, voolimismasse, värvilist paberit, uusi värvimisraamatuid. Kõike selleks, et pakkuda talle uudsust. Kuna minu pojale väga meeldib maalida, siis panin just rõhku sellele ning olin endaga leppinud, et vannitoa põrand saab olema värviline. Kogusin tema enda toast kokku ka mänguasju, mis seisid minu käes suures kastis ning üle paari päeva pakkusin talle hommikuks „üllatuste kasti“ ehk asju, mida ta mõnda aega näinud polnud. Teine üllatuste kast sisaldas täiesti igapäevaseid koduseid asju – veega täidetud spreipudel, millega lubasin tal köögiletti „puhastada“ (mis muide andis pool tundi segamatut tööaega), tühjad purgid ja kuivained, mida ta siis oma äranägemise järgi söökideks sättis, haamer ja puidust klotsid, kruvikeeraja ja puitklotsi veidi sisse puuritud kruvid. Sättisin oma töölaua kõrvale talle märkmiku ja pastakaga väikese laua, kus ta käis ka koosolekuid tegemas ajal, mil sain lubada väikemehe segamist.
- Kui vähegi klappis, siis jagasime mehega päeva pooleks – esimese poole töötasin mina ning päeva teise poole töötas tema, kuid üsna tihti see meil ei klappinud ning samas see strateegia sõi ka kogu pere koosolemise aja ära, nii et lõppkokkuvõttes meeldis mulle rohkem meie „pausidega iseseisva aja“ strateegia.
- Kui koosolekutes või töötegemises paus, mis tavaliselt oli umbes pooleteise tunni tagant, siis veetsime kordamööda mina ja abikaasa 10 – 15 minutit pojaga mängides, võttes kiirelt välja memoriini või doomino või tegi abikaasa pojaga kiire maadlusmatši. Need olid ka hetked, kui marjad ja köögiviljad kapist välja tulid.
- Kui ilm lubas, siis lõunat sõime õues ning paar korda nädalas üritasime teha piknikku või grillida. Lihtsalt sellepärast, et laps saaks meiega koos õue ning päeva jääks ka millegi kihvti ja erilise tunne. Paras elamus oli märtsis lumelörtsi ajal saunamaja räästa alla grillimine ja seistes kahvli otsas selle söömine. Kui minu poeg sai valida piknikusööki, siis valis ta Kalevi küpsised ja Merevaigu ning siis nii ka tegime.
- Pärast lõunasööki õues oli meil jälle töötegemise aeg ning tavaliselt poeg veetis veidi aega siis multikaid vaadates. Küll aga oli selge see, et päeva teises pooles veetis ta oluliselt rohkem aega meie juures, kui päeva esimeses pooles ja selle tarbeks oli mul ka enda töölauale peidetud küll puslesid, märkmikke, kleepsuraamatuid.
- Õhtusöök ja õhtusöögi valmistamine käis jälle koos lapsega. Pakkusin talle lemmiktegevusi, nagu kurgi lõikamine, isegi kui me seda lauale lõpuks ei pannud. Planeerisime koos küpsetisi ning üsna tihti küpsetasimegi õhtul valmis järgmiseks päeva lõunasöögiks koduse pitsa või hommikukohvi kõrvale kaneelikuklid.
Mis puudutab maja korrashoidu, siis ma kasutasin selleks ka neid väikseid puhkehetki arvuti tagant keset päeva. Valisin siis mingi toa, mis üle käia või mingi tegevuse – näiteks laokil asjade kokku korjamine, tolmu võtmine, vannitoa koristamine vms. Mulle on alati tundunud, et koristamine peab olema mitu tundi järjest ja kõik korraga, muidu ei ole mõtet, aga kui seda aega enam kusagilt võtta polnud ja nädalavahetused otsustasime jätta absoluutselt igasugustest kohustustest vabaks, siis tuli jällegi midagi uut leiutada. Seega – 10 minutit, üks töö. Päris tihti tegime lapsega võistlusi, kes jõuab kiiremini ühest või teisest toast laokil mänguasjad kokku korjata või kui kiiresti jõuab musta pesu pesumasinasse loopida. Nühkisime üksteise võidu põrandaid (mida tegelikult nii kõvasti nühkima üldse ei pidanud) mõni lemmiklugu möirgamas. Päris hämmastav oli see, kuidas ka 10 minutit päevas ühele alale pühendumine tegelikult tekitas majas mõnusa korrastuse tunde.
Minu soovitus on mõelda endale plaan – mis on need tugipunktid, mis teeksid iga päeva rõõmsamaks ning kaasata nendesse lühikestesse puhkehetkedesse arvuti tagant tööpäeva keskel olmetegevustesse lapsed. Mida naljakamas ja lõbusamas võtmes, seda parem.
Ehk meie päevad said rütmi ning kuigi terve päev koosnes toime tulemisest ning järgmiseks päevaks valmistumisest, siis olin ikkagi ise oluliselt rahulikum. Ei saa küll öelda, et ma iga päev perele korralikku toitu pakkusin või lapsele tervislikke vahepalasid. Oli päevi, kui üldse ei jaksanud ning siis valmisid purgisupid, pelmeenid, Rakvere pihvid või tellisime pitsat. Oli päevi, kui laps sõi vahepalaks jäätist või küpsist ja mõnel päeval ka mitu tükki järjest. Ja see on minu jaoks täiesti okei. Ma arvan, et kodukontori ja isolatsiooniga toime tulekuks kõige olulisem on leppida sellega, et kõik vahendid hakkama saamiseks on head. See on okei, kui vahel on laual purgisupp ja see on ka okei, kui laps vaatab päevas veidi rohkem multikaid, kui ma vanemana tahaks. Mõistsin ise, et süüdi tundmine nii tööandja ees (sest ma ei saanud sama tõhusalt tööd teha), kui pere ees teeb olemise vaid minul hullemaks.
Allikas: Kadi Georg